Magusasõltuvus – halb enesetunne, kaalutõus ja vähem energiat
Magusasõltuvus on nagu iga teine sõltuvus. Ekslikult arvatakse, et magusa söömine annab meie kehale energiat, et selle pärast vajame suhkrut kui oleme väsinud. Tegelikult vallandab magusa söömine ajus dopamiini, mis on selline hormoon mis annab meile erksust ja teotahet juurde. Selle tõttu on magusasõltuvus ka kerge tekkima, sest inimesel tekib dopamiini sõltuvus – ta tahab aina rohkem ennast hästi tunda. Samal ajal põhjustab liigne suhkru tarbimine rohkem väsimust, organism on üle koormatud, tekivad lisakilod – ja nii see nõiaring jätkub, kus on justkui rohkem suhkrut vaja, et tunda ennast kasvõi hetkeliselt paremini.
Teisalt põhjustab magusa söömine järsku veresuhkru taseme tõusu – eriti, kui magusat süüakse tühja kõhu peale. Järsule veresuhkru tõusule järgneb tavaliselt ka järsk langus, ehk krahh, mis tekitab kiiresti väsimust ja näljatunnet. See paneb veelgi rohkem suhkru või lisa toiduportsu järele haarama.
Tulemuseks on halb enesetunne, kehakaalu tõus ja aina vähem energiat.
Mida vähem on energiat ja mida halvem enesetunne, seda vähem jõuab inimene teha tööd, käia sõpradega väljas jne. Mida vähem jõutakse teha ja käia, seda halvemaks muutub enesetunne. Mida halvem on enesetunne, seda lihtsamini annab inimene alla ja haarab uuesti magusa või lisa toiduportsioni järele. Ehk tekib negatiivne nõiaring, millest on raske ise välja tulla.
Sellisest negatiivsest ringist aitab välja hüpnoteraapia.
Loe lähemalt mis on hüpnoos >>
Milline näeb välja hüpnoteraapia seanss
Hüpnoteraapia käigus me vähendame magusa söömise tungi. Tavaliselt piisab ühest seansist, mille käigus tung magusa järele kaob täiesti. Kui inimene lõpetab magusa söömise, siis ei „vaja“ seda keha ka enam nii palju, ehk et asjad ajapikku normaliseeruvad ja paraneb insuliini resistentsus. Insuliini resistentsuse puhul peab pankreas kogu aeg palju insuliini juurde tootma ning rakud muutuvad sellele vähem tundlikuks ja ei reageeri sellele piisavalt hästi. Selle tulemusena ei pääse glükoos hästi verest rakkudesse oma tööd tegema ja energiat andma. Pidev kõrgenenud veresuhkru tase on aluseks diabeedi ja muude tervisehädade nagu põletike tekkele, rääkimata enneaegsest vananemisest, hormoonide töö segi paiskamisest ja sellest tekkinud pidevast näljatundest ning isudest. Nii et magusa söömisega ongi sellised lood, et mida rohkem on harjumus suhkrut tarbida, seda rohkem tunned selle järele vajadust ka – sest väheneb insuliini tundlikkus ja suureneb selle järgi vajadus. Kui teed suhkruga lõpparve, vähemalt mingiks ajaks, siis on endal palju lihtsam olla ja ei pea enam nii palju piinlema.
Kui igaveseks magusast loobumine tundub hirmus või pole eesmärgiks, siis tasub kindlasti parandada suhet magusaga. Võib mõelda, et vähemalt mõneks ajaks loobuda, kuni on suhe paranenud ja signaalid paika loksunud. Seega, magus võib teie elus lõpuks olla olemas, kuid mitte domineerival kohal.
Kuigi, kui magusast loobuda selle ajani, mil on saavutatud oma soovitud eesmärk, siis tuleb meeles pidada ka seda, et kui alustada jälle magusa söömist, siis on oht, et võite end ühel päeval leida samast olukorrast, kus suhkur on teie üle võimust võtnud.
Et sellist olukorda vältida, tegeleme seansi ajal ka mingil määral elustiili analüüsiga – näiteks selgitame, kas tarbite piisavas koguses õigeid toitained. Pahatihti on inimeste jaoks see komistuskivi, et ei julgeta tarbida normaalses koguses toitu. Toidukorrale lähenetakse sellise ettevaatusega, et taldrikule panna võimalikult väikene ports, sest alati vasardab peas mõte, et liiga palju ei tohi süüa sest „lähen paksuks“ / „olen niigi paks“. See aga viskab omakorda kaikaid kodaratesse, sest kui toitainetest jääb puudu ja keha pole oma õiget kaloraaži toidukorra ajal kätte saanud või süüakse väga valesid toitaineid, siis see tähendab seda, et kõht läheb ruttu uuesti tühjaks, tekivad isud ja tekibki oht haara selle „kiire“ kalori järgi, milleks on komm, šokolaad või saiake.
Ehk et igasugune liigne piiramine päädib lõpuks sellega, et ühel või teisel moel tarbitakse need kalorid ikka endale sisse ja veel rohkemas koguses, sest ruttu imenduvates süsivesikutes ja suhkrus võib sisalduda kordades rohkem kaloreid, kui normaalses koguses ehtsas toidus. Ehk et mida rohkem piirata normaalset toidukorda, seda suurem on oht, et tühjaks jäänud kohale tekib ülekompenseerimine mõne hea magusa asjaga. Kui organism saab selle õige energia kätte, seda vähem tekib isusid ja vajadust asendada tühi koht (ja kõht) millegi hea ja paremaga. Ning selle tulemusena saab langeda ka ülekaal, normaalses ja tervislikus tempos.
Seega, vajaduse korral aitame ka meie mõelda, mis valikud te saaksite teha, et tekiks vähem isusid ja kõht oleks kauem täis.
Kirjutab 60ndates naisterahvas Viljandimaalt:
„Tere Maria.
Käisin Sinu teraapias suvel, mureks oli magusasõltuvus ja tervislik toitumine. Olin skeptiline ei uskunud aga tahtsin, väga tahtsin abi. Juhhei saingi. Päevast mil oli teraapia ei ole söönud mitte ühtegi kooki, saiakest, kommi, küpsist, jäätist, kohukest… mitte midagi magusat, mis veel toredam – ei tahagi. Mind ei kõneta see magus kraam üldse. Unistasin pikalt, et saaks kuidagi nii, et ma ei tahagi magusat, et ei peaks võitlema isudega… Armas Maria, Sinu teraapia aitas olen kaotanud tänaseks oma kaalust 14 kg. Elan imeliselt, enesetunne super hea, tervis parem kõigele lisaks lähedaste, tuttavate kiitus kui hea välja näen.
Tuhat tänu Sinule.
Jõudu ja jaksu.“