KKK

Tähtis: kodeerimisele eelneval päeval EI TOHI ALKOHOLI ÜLDSE TARBIDA (ega mõnuaineid). Seda olenemata millisesse teraapiasse tullakse.

Miks on hüpnoos kõige parem viis sõltuvusest vabanemiseks? Ja miks on ise nii raske loobuda?

Tahtejõud on piiratud ressurss, millest sissejuurdunud käitumismustrite muutmiseks alati ei piisa. Selle tõttu ongi keeruline sõltuvusest välja tulla, isegi siis, kui vannud endale hommikul, et täna enam ei joo, või et homsest alates ei söö magusat, või et see on viimane suits jne. Tahtejõud väheneb päeva jooksul, kus pidev valikute tegemine, kiusatustele vastupanu osutamine ning üleüldine stress ja väsimus kurnavad vaimset energiat. Kuni lõpuks ühel hetkel toimub taas alla andmine. Selle tõttu toimivad piiravad dieedid ka ainult lühiajaliselt.

Ja kui alateadlik tung näiteks alkoholi või narkootikume või suhkrut tarbida saab suuremaks kui teadlik vastupanu ja loogika, et see teeb mu tervisele kahju ja segab minu elu, siis inimene langebki tagasi oma sisseõpitud käitumise juurde. Just alateadvuses paiknevad need käitumismustrid ning uskumused, mis juhivad meie elu märkamatult, ning alateadvuse jõud on tihtipeale suurem kui teadliku teadvuse jõud. Selle tõttu on sõltuvus tugevam kui ükskõik milline iseloomu tugevus. 

Selle tõttu võib hüpnoteraapia olla tõhus viis pahedest loobumiseks, sest kergelt hüpnootilises lõdvestunud seisundis on sellistele alateadlikele mustritele parem ligi pääseda, alateadvus on rohkem avatud muutustele ning käitumismustreid saabki kõige efektiivsemalt ringi muuta alateadvuse tasandil.

Sest sageli juhtub, et emotsioon osutub loogikast ja ratsionaalsest mõtlemisest tugevamaks – põhjus peitub selles, kuidas meie aju on üles ehitatud ja töötab.

Meie emotsionaalseid ja ellujäämisega seotud reaktsioone juhib suurel määral limbiline süsteem – evolutsiooniliselt vanem aju osa, mille peamine ülesanne on tagada meie turvalisus ja ellujäämine. See süsteem reageerib kiiresti, automaatselt ja sageli enne, kui jõuame olukorda teadlikult analüüsida.

Seevastu prefrontaalne korteks on aju uuem piirkond, mis vastutab loogilise mõtlemise, planeerimise, enesekontrolli, otsuste tegemise ja impulsside pidurdamise eest. Tänu sellele suudame oma käitumist teadlikult suunata ja teha kaalutletud valikuid.

Probleem tekib siis, kui emotsionaalne reaktsioon on väga tugev. Sellisel hetkel aktiveerub limbiline süsteem kiiremini, kui prefrontaalne korteks jõuab olukorda hinnata. Seetõttu võib inimene käituda automaatselt – näiteks haarata sigareti, alkoholi või magusa järele –, isegi kui ta teab väga hästi, et see pole tema pikaajaliste eesmärkidega kooskõlas. Asi ei ole tingimata tahtejõu puudumises, vaid selles, et emotsionaalne aju reageerib kiiremini ja võimsamalt kui loogiline aju.

Just seetõttu ei piisa püsivate harjumuste muutmisel alati ainult teadlikust otsusest või enesedistsipliinist. Kui käitumist juhivad sügavalt juurdunud emotsionaalsed seosed ja automaatsed alateadlikud mustrid, on sageli vaja töötada ka sellel tasandil, kus need mustrid on kujunenud.

Kuna hüpnootilises seisundis on võimalik paremini töötada alateadlike uskumuste, emotsionaalsete seoste ja automaatsete käitumismustritega, on hüpnoteraapia osutunud paljude inimeste jaoks tõhusaks abivahendiks sõltuvuskäitumise muutmisel. Vastuvõtul töötavad hüpnoterapeut ja klient koostöös selle nimel, et mõista vana käitumismustri tekkepõhjuseid, nõrgendada seda alal hoidvaid automaatseid seoseid ning kujundada nende asemele uued, tervislikumad reaktsioonid ja harjumused. Kui alateadvuses kinnistub uus käitumismuster, muutub soovitud valikute tegemine loomulikumaks ning tung sõltuvusainete või muu kahjuliku harjumuse järele võib märgatavalt väheneda või kaduda.

Kas kõigile mõjub hüpnoos?

Enamik inimesi on võimelised hüpnootilist seisundit kogema, kuid selle sügavus ja mõju võivad inimestel erineda. Kõige olulisem ei ole aga see, kui „sügavale“ keegi hüpnoosi läheb, vaid tema valmisolek koostööks ja muutusteks.

Hüpnoos ei ole teadvuse kaotus ega kontrolli loovutamine. Kogu protsessi vältel olete teadlik toimuvast, kuulete terapeudi juhiseid ning saate igal hetkel otsustada, kas soovite nendega kaasa minna või mitte. Kedagi ei ole võimalik hüpnoosis panna tegema midagi, mis on vastuolus tema väärtuste või soovidega.

Kõige paremaid tulemusi saavutavad tavaliselt inimesed, kes on muutuseks sisemiselt motiveeritud ja soovivad aktiivselt protsessis osaleda. Kui inimene tuleb hüpnoteraapiasse üksnes kellegi teise survel või ei soovi tegelikult muutuda, jääb ka selle mõju enamasti tagasihoidlikuks või muutub olematuks, sest kui inimene ise töötab teadlikult vastu ja pole veel valmis loobuma, siis ta ei loobugi.

Seega ei sõltu hüpnoteraapia tulemus üksnes hüpnoosivõimest, vaid eelkõige usalduslikust koostööst terapeudi ja kliendi vahel ning inimese enda valmisolekust kujundada uusi mõtte- ja käitumismustreid.

Miks võivad toimuda tagasilangused?

Tagasilangus ei tähenda, et ravi oleks ebaõnnestunud või et inimene oleks kaotanud kogu senise edusammu. Harjumuste ja sõltuvuskäitumise muutmine on protsess ning vahel võib teel ette tulla ka tagasilööke. Oluline on mõista, miks see juhtus, ja kasutada saadud kogemust edasiliikumiseks.

Sageli vallandavad tagasilanguse stress, tugevad emotsioonid, harjumuspärased olukorrad, sotsiaalne surve või ootamatud elusündmused. Sellistel hetkedel võivad vanad automaatsed käitumismustrid ajutiselt taas aktiveeruda, eriti kui uued harjumused ei ole veel täielikult kinnistunud.

Hüpnoteraapia aitab muuta alateadlikke seoseid ja kujundada uusi käitumismustreid, kuid püsiv muutus kujuneb välja aja jooksul. Nagu iga uue oskuse õppimisel, vajab ka uus mõtte- ja käitumisviis kordamist ning igapäevast rakendamist.

Kui tagasilangus siiski toimub, ei tähenda see, et tuleks otsast peale alustada. Enamasti on see väärtuslik tagasiside, mis aitab mõista, millised olukorrad või emotsioonid vajavad veel tähelepanu. Vajadusel saab hüpnoteraapia seanssidega neid vallandajaid täiendavalt läbi töötada ja tugevdada uusi, tervislikumaid reaktsioone.

Kõige olulisem on mitte käsitleda tagasilangust läbikukkumisena, vaid õppimiskohana. Iga samm teadlikuma ja tervema elu suunas loeb ning ka ajutine tagasilöök ei võta ära juba tehtud edusamme. Aju on muutumisvõimeline kogu elu ning uute mõtte- ja käitumismustrite kujunemisel hakkavad korduva harjutamise tulemusena tekkima uued närviühendused. Esimestel nädalatel on need muutused alles kujunemisjärgus, mistõttu on oluline anda ajule ja kehale aega uute harjumustega kohanemiseks.

Meie kogemus näitab, et paljude inimeste puhul piisab ühest seansist, et saada muutusteks vajalik tõuge. Ja kuigi paljud inimesed saavutavad juba loodetud tulemuse ühe seansiga, siis omalt poolt pakume kõigile klientidele esimese 30 päeva jooksul pärast seanssi vajadusel ühte tasuta kordusseanssi. Kui selle aja jooksul on toimunud tagasilangus või tunned, et vajad muutuse kinnistamiseks lisatuge, aitame tugevdada uusi käitumismustreid ja töötada läbi need olukorrad, mis võisid vana harjumuse ajutiselt taas aktiveerida.

Kas hüpnoosil on kõrvalnähte?

Hüpnoosi peetakse üldiselt turvaliseks ja loomulikuks seisundiks, mille puhul ei esine tavaliselt kahjulikke kõrvaltoimeid. Tegemist ei ole ravimiga ega seisundiga, kus inimene kaotaks kontrolli enda üle – hüpnoosi ajal säilib teadlikkus ning inimene on ka võimeline tulema tagasi hüpnootilisest seisundist täie ärkveloleku juurde vajaduse korral ise. Kuigi tavaliselt ei taheta seda teha, sest see seisund on nii sügavalt lõdvestav, et on tahtmine lihtsalt jätkata lamamist ja lõdvestumist mis tundub lihtsam, kui igapäevaelu juurde naasmine.

Hüpnoosiseisund on tegelikult täiesti loomulik osa meie igapäevaelust – me kogeme seda sageli mitu korda päevas, seda endale teadvustamata. Sarnasesse seisundisse võime sattuda näiteks vahetult enne uinumist, kohe pärast ärkamist, süvenedes mõnda tegevusse (sarnane ’flow’ seisundile ehk vookogemusele) või isegi autoga sõites, kui oleme tuttaval teel ja märkame korraga, et oleme justkui „mõtetesse kadunud” ning jõudnud sihtkohta ilma iga hetke teadlikult meenutamata.

Selles seisundis on meie tähelepanu rohkem suunatud sissepoole. Igapäevased mõtted ja välised segajad muutuvad tähtsusetumaks, aja- ja ümbrusetaju võib veidi muutuda ning tekib meeldiv lõdvestunud keskendumise tunne. Seansil kasutame seda loomulikku seisundit teadlikult enda hüvanguks – et pääseda paremini ligi sügavamatele mõttemustritele, emotsionaalsetele seostele ja automaatsetele käitumisviisidele ning toetada soovitud muutuste kujunemist.

Mõned inimesed võivad pärast seanssi kogeda kerget lõõgastustunnet, emotsionaalset vabanemist, unisust või lihtsalt rahulikku olekut. Kuna hüpnoteraapia võib puudutada sügavamaid mõtteid ja tundeid, võivad mõnikord esile kerkida ka tugevamad emotsioonid. See on loomulik osa muutuseprotsessist ning neid kogemusi saab terapeudiga turvaliselt läbi töötada.

Oluline on mõista, et hüpnoos ei kustuta mälestusi ega pane inimest tegema midagi tema väärtuste või soovide vastaselt. Kõige paremini toimib hüpnoteraapia usalduslikus koostöös, kus inimene ise on aktiivne osaline oma mõtlemise ja käitumismustrite muutmisel.

Kas kodeerida saab mitme sõltuvuse vastu korraga?

Jah ja ei. Korraga saab tegeleda näiteks ülekaalu ja magusasõltuvusega. Aga meie ei kodeeri korraga alkoholi ja nikotiini vastu, sest üks nendest (nikotiin) on füüsiline sõltuvus ja vajab omaette tähelepanu. Kui korraga ära võtta alkohol ja nikotiin, on inimesel väga raske. Selle tõttu me kodeerime esmalt alkoholi vastu, ja seejärel umbes kuu aega hiljem nikotiini vastu.

Mis hüpnoosiseansi ajal toimub?

Kõigepealt me arutame lahti probleemi olemuse – kõik toimub konfidentsiaalselt ja vajadusel anonüümselt.

Siis heidab klient voodi või lamamistooli peale pikali ja terapeut viib läbi sügava lõdvestuse sõnade abil, mille tulemusena inimene lõdvestub loomulikul viisil sisse kergelt hüpnootilisse seisundisse. See tähendab – muud mõtted kaovad, ollakse keskendunud terapeudi juhistele ning närvisüsteem on rahunenud. Hingamine ja pulss võivad aeglustuda, silmad lõpetavad värelemise, ülejäänud maailm justkui ümberringi veidi kaob ja võivad ka tekkida mõningased kehalised aistingud. Inimene jääb liikumatuks, kuid tunneb end mugavalt. See on sarnane veidi une-eelsele seisundile. Mõttetegevus võib toimuda tavapärasest veidi aeglasemalt, kuid kujutluspilt võib olla ergas.

Peale lõdvestust minnakse kliendiga koostöös ning terapeudi juhendamisel mõttelisele rännakule. Mõtterännaku käigus räägib klient ja vastab terapeudile häälega. Terapeudi juhendamise abil suunatakse tähelepanu soovitud muutustele ning tugevdatakse uusi, toetavamaid mõtte- ja käitumismustreid.

Millist rolli mängib sõltuvusest vabanemisel inimese enda soov ja otsus kaineks või puhtaks saada?

Inimese enda soov ja valmisolek muutuseks on sõltuvusest vabanemise protsessis üks olulisemaid tegureid. Hüpnoteraapia saab toetada ja tugevdada muutust, kuid kõik saab alguse inimese enda otsusest valida teistsugune tee – ilma selleta pole muutus võimalik. Just see sisemine otsus ja soov muutuse poole liikuda loob aluse, millele teraapia saab toetuda.

Aga see ei tähenda, et inimene ei tohi olla skeptiline hüpnoteraapia kui meetodi suhtes. Eluterve skeptitsism on teretulnud ning see ei mõjuta efektiivsust. Vahel ei saagi enne teada, kui ei proovi, ning miks mitte anda endale see võimalus? Meie kõige kuulsam klient Märt Avandi oli ka algul skeptiline, kuid sai kenasti abi oma 10 aasta pikkuse kokaiinisõltuvuse seljatamiseks, millest ta on meedias avalikult rääkinud. Vaata siit: https://onneklubi.ee/mart-avandi-pealtnagijas-kuidas-sai-onneklubist-abi/

Sõltuvus ei ole ainult harjumus, vaid välja kujunenud seos aju tasandil – aine või käitumine aitab inimesel toime tulla eluga, vahel isegi elus püsida – pakkudes leevendust või põgenemist ebamugavate tunnete eest. Peab mõistma, et see asi, millest inimene on sõltuvuses, teeb tema heaks midagi, ning selle tõttu on raske loobuda.  Vahel võib võtta aega, et jõuda sinna punkti, kus soov elada täisväärtuslikumalt saab tugevamaks kui soov ennast meelemürkidega tuimestada või end hävitada hetkelise heaolu nimel.

Kuigi, vahel on ka asi lihtsalt liiale läinud harjumuses ja siis ei saa kergesti enam rattalt maha. Näiteks noorena peetud iganädalased peod, kus sai harjumuseks alkoholi tarbida, ning mis tööinimesena muutusid õhtuseks „lõõgastuseks“ väikse õlu või veiniklaasiga, ning nüüd on sellest harjumusest keeruline loobuda. Ka sellisel puhul aitab hüpnoteraapia väga hästi, kui näiliselt puuduvad nn „sügavamad probleemid“, ülejäänud elus on kõik korras, vaid tarbimine on läinud veidi liiale.

Kui kestvad on tulemused?

Hüpnoteraapia eesmärk on luua püsiv muutus – kuid inimene jääb alati oma elu, valikute ja keskkonna mõjude suhtes aktiivseks osaliseks. Paljud inimesed kogevad pärast seanssi olulist muutust oma suhtumises sõltuvusainesse või harjumusse ning tunnevad, et vana muster ei oma enam endist jõudu.

Samas on oluline mõista, et tugevast sõltuvusest vabanemine on teekond, mitte alati sirgjooneline protsess. Elus võivad ette tulla stressirohked perioodid, emotsionaalselt rasked sündmused või olukorrad, kus vanad automaatsed reaktsioonid võivad korraks taas aktiveeruda. See ei tähenda, et tehtud töö oleks kadunud või et inimene oleks tagasi alguses.

Kui mingil hetkel peaks siiski tekkima tagasilangus, ootame kliente alati tagasi. Selles ei ole midagi häbiväärset – vastupidi, juba korra kogetud hüpnoteraapiaprotsess võib muuta järgmise seansi veel tõhusamaks, sest inimene teab, mida oodata, tunneb protsessi paremini ning tal on juba olemas positiivne kogemus muutuse võimalikkusest.

Esimese kuu aja jooksul pakume alati tasuta kordus seanssi.

Meie eesmärk on anda inimesele vajalikud sisemised ressursid ja toetada teda uue eluviisi kujundamisel. Kõige olulisem on, et inimene ei jääks üksi, vaid pöörduks abi saamiseks tagasi kohe, kui tunneb, et vajab täiendavat tuge.

Kui palju teie teenus maksab ja kas inimene peab selle oma taskust kinni maksma või on tal kusagilt võimalik mingit kompensatsiooni või toetust taotleda?

Teenuste hinnakirja leiate siit »

Hetkel tuleb teenuse eest tasuda inimesel endal. Meie ise kusagilt toetust ei saa, kuid tuleme vastu nendele inimestele, kellel on osaline või puuduv töövõime ning pensionäridele, pakkudes omalt poolt allahindlust kuni 50%.

Korduvatele klientidele oleme teinud allahindlusi eelneval kokkuleppel.

Kordus-seanss esimese kuu jooksul on alati tasuta, kui seda peaks vaja olema.

Tavapäraselt ei kuulu hüpnoteraapia ravikindlustuse poolt hüvitatavate teenuste hulka, kuid erinevad võimalused võivad sõltuda inimese elukohast, tööandjast või muudest toetussüsteemidest, näiteks kohalikust omavalitustest toetuse taotlemine.

Kuigi oma tervisesse investeerimine võib alguses tunduda suure väljaminekuna, tasub mõelda ka sellele, kui palju raha võib sõltuvus igapäevaselt või igakuiselt ära võtta, ning kui palju raha jääks alles siis, kui selle peale üldse enam raha ei kulu. Näiteks regulaarne suitsetamine või alkoholi tarvitamine võib ühes kuus tähendada sadu eurosid, mis võib aastas tähendada tuhandeid eurosid, rääkimata võimalikest lisakuludest, mis kaasnevad tervise, suhete, töövõime või elukvaliteedi langusega.

Selle asemel, et jätkata raha kulutamist harjumusele, mis sind piirab, võib olla väärtuslik suunata see investeering enda tervisesse, heaolusse ja tulevikku. Sõltuvusest vabanemine ei tähenda ainult rahalist kokkuhoidu – see tähendab rohkem energiat, paremat enesetunnet, suuremat vabadust ja võimalust elada elu enda tingimustel.

Kuidas ja miks tekib sõltuvus?

Sõltuvus ei teki tavaliselt ühe otsuse või ühe korraga, vaid kujuneb järk–järgult aju, emotsioonide, harjumuste ja keskkonna koosmõjul. Alguses võib aine või käitumine pakkuda meeldivat tunnet, leevendust, lõõgastust või võimalust ebamugavate emotsioonidega toime tulla. Aju jätab selle kogemuse meelde ning hakkab otsima viise, kuidas seda head või kergendavat tunnet uuesti saavutada.

Meie ajus on tasusüsteem, mille ülesanne on märgata ja kinnistada tegevusi, mis on meile olulised või kasulikud. Kui mingi aine või tegevus tekitab tugeva heaolutunde või vähendab ebamugavust, vabastades ajus selliseid hea-tunde hormoone nagu näiteks dopamiini, siis tekib tugevam seos selle tegevuse ja hea enesetunde vahel. Korduv kasutamine võib muuta need seosed järjest tugevamaks, kuni teatud olukorrad, emotsioonid või mõtted hakkavad automaatselt käivitama tungi sama kogemust korrata.

Dopamiin on õnne ja preemia-hormoon ehk „jess“ hormoon – ma tegin ära, ma sain hakkama ning ma tahan seda asja veel teha. Dopamiin annab hea enesetunde. Dopamiin vallandub igapäeva elus siis, kui inimene on ise millegi heaga hakkama saanud. Näiteks kui inimene võidab spordivõistlustel mingi auhinnalise koha, saab heade tulemuste eest ametikõrgendust või rahalist preemiat, kogub raha ja ostab auto või maja, sünnitab lapse, ületab oma hirmusid jne.

Dopamiin motiveerib uutele sarnastele tegudele. Konks on selles, et peale edukate tegevuste vallandavad dopamiini veel ka mõnuained. Ehk et mõnuained tekitavad sellesama hea tunde palju kiiremini ja tugevamini, kui pikk ja vaeva nõudev füüsiline tegevus. Sõltuvus on see, kui inimene ei suuda enam ilma sõltuvus-aineta elada.

Sõltuvus võib tekkida igasugustest asjadest, mis tekitavad head tunnet või pakuvad leevendust: alkohol, nikotiin, narkootikumid, rahustid, uinutid jne, ning kõik suhkrut või rasva sisaldavad toidud nagu magusad toidud, aga ka soolase söömine võib olla sõltuvust tekitav.

Sõltuvuse kujunemisel ei ole tegemist lihtsalt tahtejõu puudumisega. Kui aju on õppinud seostama mingit ainet või käitumist kiire leevenduse või tasuga, võivad vanad mustrid aktiveeruda isegi siis, kui inimene teadlikult soovib muutuda. Näiteks stress, üksindus, ärevus, väsimus või teatud sotsiaalsed olukorrad võivad käivitada automaatse soovi pöörduda tagasi vana harjumuse juurde.

Kõik sõltuvust tekitavad ained vallandavad ajus hea-tunde hormoone. Dopamiin annab lisaenergiat ning tõstab tuju. Kui dopamiini tase ajus on madal, siis on inimene kurb ja jõuetu. Dopamiinipuuduses inimene mõtleb ainult negatiivseid mõtteid, sest tema jaoks ongi kõik väga halvasti. Seda tunnet tuntakse veel eriti pohmellis olles, tsüklist välja tulles, või peale narkootikumide tarbimist, kus dopamiini aktiivsus on kõvasti langenud. Õnneks on aju plastiline ja taastumisvõimeline, seega aju on võimeline taas väärtustama tavapäraseid positiivseid kogemusi ning tundma rõõmu pisiasjadest (mis nt narkootikumide tarvitamise tagajärjel on häiritud).

Sõltuvus mõjutab nii aju tasusüsteemi, emotsioonide reguleerimist kui ka käitumismustreid. Seetõttu ei piisa alati ainult otsusest „ma lõpetan ära” – vaja võib olla muuta ka neid sügavamaid seoseid ja automaatseid reaktsioone, mis harjumust üleval hoiavad.

Hüpnoteraapia aitab töötada just nende alateadlike mustrite, emotsionaalsete seoste ja sisemiste käivitajatega, mis võivad sõltuvuskäitumist mõjutada. Eesmärk ei ole võidelda iseendaga, vaid aidata ajul õppida uusi, tervislikumaid viise reageerimiseks ja oma eesmärkide toetamiseks.

Mis sellest siis halba on, et mõnuained tekitavad kiiresti hea tunde?

Esmapilgul võib tunduda, et kui mingi aine või tegevus aitab kiiresti lõõgastuda, parandab enesetunnet või annab tugeva naudingu, siis mis selles halba on? Probleem tekib siis, kui aju hakkab seda kiiret heaolutunnet järjest rohkem otsima ning loomulik tasakaal hakkab muutuma.

Alguses võib piisata väikesest kogusest, et kogeda meeldivat tunnet – näiteks ühest joogist, mõnest sigaretist, teatud kogusest narkootikumist või mõnest muust kiiret rahuldust pakkuvast tegevusest. Kuid korduva tarvitamise korral hakkab aju kohanema. Ta püüab tasakaalustada liiga tugevaid stimulatsioone ning selle tulemusena võib tekkida tolerantsus – sama efekti saavutamiseks on vaja järjest suuremat kogust või sagedasemat tarvitamist.

Aja jooksul võivad muutuda aju tasusüsteemi toimimine, dopamiini retseptorite tundlikkus ning närviahelad, mis on seotud motivatsiooni, enesekontrolli ja emotsioonide reguleerimisega. Selle tagajärjel võib tavapärane elu hakata tunduma vähem nauditav ning inimene võib muutuda tundlikumaks stressi, pettumuste ja ebamugavate tunnete suhtes. See omakorda suurendab riski pöörduda tagasi aine või harjumuse juurde, mis pakub kiiret leevendust.

Sõltuvus ei tähenda, et inimene oleks nõrk või et tema aju oleks „katki”. Tegemist on õpitud ja tugevnenud ajumustritega, mida saab muuta. Mida varem muutustega alustada, seda lihtsam on taastada aju loomulik tasakaal ja kujundada uusi tervislikumaid harjumusi.

Paljud inimesed lükkavad abi otsimist edasi, mõeldes, et „veel ei ole asi nii hull” või et nad saavad ise hakkama. Tegelikult on abi otsimine kõige tõhusam just siis, kui probleem ei ole veel jõudnud sügavale juurduda. Iga päev, mil inimene valib taastumise suunas liikumise, toetab aju kohanemist ja uute mustrite kujunemist.

Hea uudis on see, et aju on muutumisvõimeline. Pärast sõltuvust tekitava aine tarvitamise lõpetamist hakkavad aju tasusüsteem ja stressireaktsioonid järk-järgult taastuma. Mõned muutused võivad paraneda nädalate jooksul, teised vajavad kuid või kauem aega. Taastumise kiirus sõltub inimesest, tarvitamise kestusest, ainest ja üldisest tervislikust seisundist, kuid loobumine annab ajule võimaluse taastada oma loomulikum tasakaal.

Miks ei suuda aju enam hiljem väikeste kogustega kaifi tekitada?

Aju eesmärk on hoida keha tasakaalus. Kui inimene kogeb korduvalt väga tugevaid dopamiinilaksusid, mida looduslikud igapäevased tegevused tavaliselt ei tekita, hakkab aju ennast selle liigse stimulatsiooni eest kaitsma.

Selle tulemusena muutub aju tasusüsteem järk-järgult vähem tundlikuks. See võib tähendada, et dopamiiniretseptorid reageerivad nõrgemalt või aju kohandab oma toimimist nii, et sama ainekogus ei tekita enam varasemat mõju. Seda nimetatakse tolerantsuse tekkeks.

Näiteks kui alguses tekitas üks klaas alkoholi või väike kogus muud mõnuainet tugeva heaolutunde, siis aja jooksul võib sama kogus anda palju väiksema efekti. Inimene ei tarbi rohkem sellepärast, et ta lihtsalt „tahab rohkem”, vaid sest aju on kohanenud varasema tugeva stimulatsiooniga ja vajab sama tunde saavutamiseks tugevamat signaali.

Samal ajal võivad tavapärased rõõmuallikad – näiteks hea toit, suhtlemine, hobid või saavutused – tunduda vähem nauditavad, sest aju tasusüsteem ei reageeri neile enam sama tugevalt kui varem. Tekib olukord, kus inimene ei pruugi enam tarvitada ainult naudingu saamiseks, vaid vahel hoopis selleks, et ennast jälle „normaalselt” tunda või vabaneda ebamugavast enesetundest.

Hea uudis on see, et aju ei jää sellisesse seisundisse tingimata püsivalt. Kui sõltuvust tekitav aine või käitumine lõpetada, hakkab aju järk-järgult taastama oma loomulikku tasakaalu ning tundlikkus tavapäraste positiivsete kogemuste suhtes võib aja jooksul paraneda.

Kuidas aru saada, kas mul on probleem?

Sageli ei teki inimesel sõltuvuse või probleemse tarvitamise puhul kohe selget hetke, kus ta mõistab: „mul on sõltuvus”. Enamasti kujuneb see järk-järgult ning inimene võib pikalt mõelda, et olukord on veel kontrolli all. Probleemi märkamise seisukohalt ei ole kõige olulisem ainult see, kui palju või kui sageli midagi tarvitatakse, vaid see, millist mõju see sinu elule avaldab ja kui palju kontrolli sul selle üle tegelikult on.

Mõtle järgmistele küsimustele:

  • Kas oled proovinud vähendada või lõpetada, kuid avastanud, et see on oodatust raskem?
  • Kas mõtled sageli ainele või tegevusele ning ootad hetke, millal saad seda uuesti teha?
  • Kas vajad sama hea enesetunde saavutamiseks varasemast suuremat kogust?
  • Kas tarvitad või teed seda ka siis, kui oled endale või teistele lubanud, et ei tee?
  • Kas see mõjutab sinu suhteid, tervist, tööd, rahaasju või enesetunnet?
  • Kas kasutad ainet või tegevust selleks, et tulla toime stressi, ärevuse, kurbuse või muude ebamugavate tunnetega?
  • Kas pärast tarvitamist tekib süütunne, häbi või lubadus, et „homme lõpetan”?
  • Kas lähedased on väljendanud muret sinu tarvitamise või käitumise pärast?

Kui vastasid mitmele küsimusele „jah”, võib see olla märk sellest, et harjumus ei ole enam lihtsalt vaba valik, vaid hakkab sinu elu mõjutama.

Oluline on mõista, et probleemi tunnistamine ei tähenda läbikukkumist ega seda, et inimesega oleks midagi valesti. Sõltuvus on aju, emotsioonide ja käitumismustrite koosmõjul kujunenud seisund, mida saab muuta. Mida varem märgata, et senine viis enam ei toeta soovitud elu, seda lihtsam on teha muutus ja taastada kontroll.

Mida veel soovitate?


Abi otsimiseks ei pea ootama hetkeni, kus olukord on muutunud väga tõsiseks. Sageli pöörduvad inimesed toetuse saamiseks just siis, kui nad tunnevad, et nad ei taha enam jätkata samas suunas ja soovivad taas ohjad enda kätte võtta.

Ärge oodake hetkeni, kui sõltuvus on hakanud teie elu tõsiselt kahjustama. Kõige parem aeg abi otsimiseks on siis, kui te juba tunnete, et senine olukord ei toeta enam seda elu, mida soovite elada.

Sõltuvus on seisund, mis kipub aja jooksul tugevnema, kui sellega mitte tegeleda. See võib mõjutada mitte ainult tervist, vaid ka suhteid, enesetunnet, majanduslikku olukorda ja üldist elukvaliteeti. Mida kauem probleemil süveneda lasta, seda rohkem aega võib võtta vanade mustrite muutmine.

Samas on oluline teada, et muutusteks ei ole kunagi „liiga hilja”. Aju on võimeline muutuma ja taastuma ning iga samm abi otsimise suunas on samm suurema vabaduse ja parema enesetunde poole.

Meie soovitus on lihtne: kui tunned, et aine või harjumus juhib juba sinu elu rohkem, kui sina seda juhid, siis ära jää ootama. Abi küsimine ei ole nõrkuse märk – see on tugevus, ning jõuline otsus võtta tagasi kontroll oma elu üle.

Ole enda vastu hooliv ja anna endale võimalus muutuseks.

Soovitusi lähedastele


Kui sinu lähedane võitleb sõltuvusega, võib see olla väga raske ja valus kogemus ka sulle. Võib tekkida mure, viha, pettumus, süütunne või tunne, et sa ei tea enam, kuidas aidata. Oluline on mõista, et sõltuvusest vabanemise otsus peab lõpuks sündima inimeses endas – sina ei saa tema eest muutuda, kuid saad luua keskkonna, mis toetab muutust.

Kõige olulisem on rääkida rahulikult ja hinnanguid andmata. Süüdistamine, häbistamine või pidev kontrollimine tekitavad sageli vastupanu ja võivad inimest veelgi rohkem sulguma panna. Selle asemel väljenda oma hoolimist ja muret: räägi sellest, kuidas tema käitumine mõjutab teda ennast ja teisi ning et sa usud tema võimesse muutuda.

Samas on tähtis hoida ka enda piire. Armastamine ja toetamine ei tähenda, et pead varjama või likvideerima sõltuvuse tagajärgi (nn „enabling“ ehk võimaldamine inglise keeles), võtma enda kanda tema kohustusi või lubama käitumist, mis sulle haiget teeb.

Võimaldamine tähendab olukorda, kus lähedane inimene püüab küll headest kavatsustest aidata, kuid tema tegevus aitab sõltuvusprobleemil tahtmatult jätkuda. See võib juhtuda näiteks siis, kui varjatakse sõltlase käitumist teiste eest, vabandatakse tema eest, makstakse kinni tema tekitatud võlgu, lahendatakse pidevalt tema probleeme või püütakse eemaldada kõik sõltuvuse tagajärjed tema eest.

Selline käitumine ei tähenda, et lähedane teeks midagi halba – enamasti sünnib see armastusest, hirmust või soovist inimest kaitsta. Kuid kui inimene ei koge oma valikute loomulikke tagajärgi, võib tal olla raskem mõista muutuse vajalikkust ja võtta vastutus oma elu eest.

Tervislik toetamine erineb võimaldamisest. Toetamine tähendab inimese julgustamist abi otsima, tema ärakuulamist ja tema muutuse soovi tugevdamist. Võimaldamine tähendab aga sageli seda, et lähedane võtab enda kanda koorma, mis peaks kuuluma sõltuvusega inimesele endale. Armastada inimest ei tähenda, et pead päästma teda iga tema valiku tagajärgedest.

Mõnikord on kõige toetavam tegu mitte probleemi enda õlgadele võtmine, vaid julgustada inimest ise vastutust võtma ja abi otsima.

Kui sinu lähedane otsustab abi vastu võtta, toeta teda sellel teekonnal. Muutus ei pruugi alati toimuda ühe sammuga ning tagasilangused võivad olla osa taastumise protsessist. Julgustus, kannatlikkus ja usaldus võivad olla väga olulised tegurid, mis aitavad inimesel oma otsuses püsida.

Pea meeles ka iseennast. Lähedase sõltuvus võib olla emotsionaalselt kurnav ning ka sina väärid tuge, mõistmist ja hoolt. Selleks, et kedagi teist toetada, on oluline hoida ka enda vaimset ja füüsilist heaolu.

Soovitusi kaassõltlastele

Kui lähedane inimene võitleb sõltuvusega, võib juhtuda, et tema probleem hakkab tasapisi mõjutama kogu sinu elu. Võid märgata, et mõtled pidevalt tema käitumise, tuju või tarvitamise peale, püüad olukorda kontrollida, lahendad tema tekitatud probleeme või võtad enda kanda rohkem vastutust, kui tegelikult kuulub sulle.

Selliseid mustreid nimetatakse sageli kaassõltuvuseks. See ei tähenda, et inimesel oleks midagi „valesti” – sageli kujunevad need käitumised välja armastusest, murest ja soovist lähedast aidata. Kui aga kogu energia läheb teise inimese päästmisele, võivad enda vajadused, piirid ja heaolu jääda tahaplaanile.

Kõige olulisem samm on mõista, et sina ei saa teise inimese sõltuvust tema eest ära lõpetada. Sa saad toetada, julgustada ja olla olemas, kuid muutuse otsus ja vastutus peavad jääma inimesele endale. Õpi märkama, kus lõpeb toetamine ja algab enda unustamine. Sul on õigus seada piire, öelda „ei” käitumisele, mis teeb sulle haiget, ning hoolitseda oma füüsilise ja vaimse heaolu eest. Piiride seadmine ei tähenda armastuse puudumist – sageli on see hoopis tervema suhte alus.

Armastamine ja toetamine ei tähenda, et pead varjama või likvideerima sõltuvuse tagajärgi (nn „enabling“ ehk võimaldamine inglise keeles), võtma enda kanda tema kohustusi või lubama käitumist, mis sulle haiget teeb.

Võimaldamine tähendab olukorda, kus lähedane inimene püüab küll headest kavatsustest aidata, kuid tema tegevus aitab sõltuvusprobleemil tahtmatult jätkuda. See võib juhtuda näiteks siis, kui varjatakse sõltlase käitumist teiste eest, vabandatakse tema eest, makstakse kinni tema tekitatud võlgu, lahendatakse pidevalt tema probleeme või püütakse eemaldada kõik sõltuvuse tagajärjed tema eest.

Selline käitumine ei tähenda, et lähedane teeks midagi halba – enamasti sünnib see armastusest, hirmust või soovist inimest kaitsta. Kuid kui inimene ei koge oma valikute loomulikke tagajärgi, võib tal olla raskem mõista muutuse vajalikkust ja võtta vastutus oma elu eest.

Tervislik toetamine erineb võimaldamisest. Toetamine tähendab inimese julgustamist abi otsima, tema ärakuulamist ja tema muutuse soovi tugevdamist. Võimaldamine tähendab aga sageli seda, et lähedane võtab enda kanda koorma, mis peaks kuuluma sõltuvusega inimesele endale. Armastada inimest ei tähenda, et pead päästma teda iga tema valiku tagajärgedest.

Mõnikord on kõige toetavam tegu mitte probleemi enda õlgadele võtmine, vaid julgustada inimest ise vastutust võtma ja abi otsima.

Ka sina väärid tuge. Lähedase sõltuvusega elamine võib olla väga kurnav ning abi otsimine iseendale ei ole isekus, vaid oluline samm selleks, et saaksid elada tasakaalukamat elu ja olla toeks viisil, mis ei kahjusta sind ennast.

Mõnikord algab muutus mitte ainult sellest, kui sõltuvusega inimene otsustab abi otsida, vaid ka sellest, kui tema lähedased lõpetavad vana mustri, kus nad kannavad kogu koormat enda õlgadel.