Sõna kodeerimine tuleneb arvutitehnikast. Nii nagu arvutisse on sisse kodeeritud kood – kuidas ja mis tingimustel arvuti teatud juhiseid järgib – nii on ka inimestesse nende eluea jooksul kodeeritud teatud käitumisharjumused ja mustrid. Need harjumused ja mustrid on tekkinud elu elamise tagajärjel – see, kuidas meie närvisüsteem teatud olukordadele reageerib, mis emotsioone me tunneme, kuidas me seoseid loome ja maailma tajume. See kõik on meile individuaalne.
Kodeerimise läbi, hüpnoteraapia käigus, aidatakse puhastada inimesel see „programm“ ning sisse kodeerida uus programm. See tähendab seda, et lõdvestuse käigus viiakse inimene sellisesse kergesse hüpnootilisse seisundisse, kus tema pulss ja hingamine natukene aeglustuvad ja vaibuvad päevased mõtted – see on natukene sarnane une-eelsele seisundile – ning töötatakse kliendiga koostöös läbi need vanad harjumused ja mõtted, mis teda on hoidnud kinni vanal rajal. Toimub närvisüsteemi ja alateadvuse tasandil justkui uue koodi kirjutamine, mis vahetab välja selle vana koodi ja mustri, mis inimest enam ei teeni. Selle tulemusena kaob tavaliselt huvi või tung näiteks alkoholi, suitsetamise, narko, magusa või muu sõltuvusliku aine vastu ja on lihtne eluga edasi minna ilma, et need ained ei omaks enam võimu ja kontrolli elu üle.
Mida meie kliendid räägivad? Loe tagasisidet siit >>
Mis asi on hüpnootiline seisund ja ’alateadvus’?
Hüpnootilises seisundis tunneb inimene ennast väga rahulikult ning ei tegele analüüsi või enesekriitikaga, vaid on keskendunud hüpnoterapeudi häälele ning avatud muutustele. Teraapia tulemusena ning terapeudiga koostöös omastab inimene uut moodi perspektiivi ning tal on võimalik väga lihtsalt minna eluga edasi ilma alkoholi/suitsu/narkootikume/kasiinot/magusat jms tarbimata ning tunda ennast vabamalt, ilma, et need ained omaks tema üle kontrolli. Ehk et on tehtud „restart“ ja puhastatud vana programm ning asemele on kirjutatud uus.
Tulemuseks on see, et närvisüsteem reageerib teisiti, ning alateadvuse tasemel on kirjutatud sisse muutus, mis tähendab, et muutub ka käitumine. Alateadvus on lihtsalt see osa meie psüühikast, milles on talletunud käitumismustrid – näiteks, kui sõidad autoga töölt koju ja mõtted on mujal, ei pruugi justkui tähele panna, kuidas koju jõudsid. Teadlik teadvus tegeles muude mõtetega ja alateadvus võttis juhtimise üle – sest autojuhtimine oli juba sisse kodeeritud ning sai toimuda automaatselt, ilma mõtlemata.
Hüpnoos ei ole see, et keegi teeb sõrmega nipsu ja võtab sinu üle kontrolli ja ei saa aru, mis teed. Lavašõudes on selliseid tehnikaid kasutatud, kuid meie tegeleme hüpnoosi terapeutilise vormiga, milles hüpnoterapeut teeb kliendiga koostööd ning klient on kõigest teadlik. Ta on lihtsalt väga lõdvestunud ja vastuvõtlikum positiivsetele sisendustele, ning suudab mõelda ja ette kujutada asju rahulikus tempos, mis aitavad luua uut käitumismustrit ja perspektiivi. Selle tõttu on hüpnootiline seisund väga võimas ja hõlbustab vajalikke muudatuste tegemist.
Kas hüpnoos on uhhuu?
Teaduslikult on tõestatud aju-uuringutega, et aju vasakus poolkeras on vähenenud aktiivsus hüpnootilises seisundis, see tähendab, on vaibunud: päevased mõtted, loogiline mõtlemine, kriitika, analüüs, hinnangute andmine, mingil määral ajataju jne. Samal ajal on paremas ajupoolkeras aktiivsus natuke suurenenud. Parem ajupoolkera tegeleb loomingulisusega, mõtleb piltide keeles, oskab ette kujutada tulevikku jne.
Ehk et hüpnootilises seisundis on tegevus vaibunud vasakus poolkeras ja parem ajupoolkera natukene rohkem aktiveerunud, mille tulemusena tekib muutunud teadvuse seisund. See tähendab: inimene võib tunda oma kehas teatud sensatsioone või aistinguid, näiteks soojust, surinat, või tunnet, nagu käed, jalad või keha ei kuulu enam tema külge – iga inimene tunneb seda natukene erinevalt ja endale omaselt.
Hüpnootilises seisundis tegeleb inimene introspektsiooniga, see tähendab, enda sisse vaatamisega, aga on vaibunud tema kriitiline meel mis annab hinnanguid ja analüüsib kõike üleliia. Ehk ta on rohkem avatud muutustele ilma hinnangud andmata, ning need muutused kinnistuvad paremini. Sellises olekus võib ka kujutlusvõime elavneda, ehk et suureneb aktiivsus paremas ajupoolkeras ning hüpnoterapeudi küsimustele vastates võib alateadvus saata signaale ja kujutluspilte eredamini kui muidu, seda arutatakse siis seansi käigus küsimustele vastates.
Lisaks, seda seisundit iseloomustab veel kõrgenenud fookus – ehk et tähelepanu on suunatud näiteks hüpnoterapeudi häälele, mis teda juhendab, ja muu tegevus ja mõtted on vajunud tahaplaanile. Inimene on hetkes kohal, mis tähendab, et ta saab kõigest aru, kuulab ja räägib kaasa. Aga ajutegevus on mõningal määral muutunud, ja selle tõttu ongi hüpnoteraapia toime kohene. See tähendab ka seda, et inimesele vastu tema tahtmist „sisendada“ midagi ei saa, vaid inimesel endal säilib kontroll kõige üle, mis toimub.
Seda on võimalik selgitada teaduslikus võtmes selliselt, et tavaliselt, kui inimene õpib midagi uut, siis järgneb keskendumise perioodile sügava puhkuse periood – näiteks uni, mille käigus siis uued teadmised talletatakse mällu. Hüpnoosiseisund viib need kaks seisundit kokku: sügava lõdvestuse seisund ning keskendumine teraapiale (uute mustrite ja arusaamade loomine). Ehk et seansi käigus toimuvad millegi uue õppimine ja uute mustrite loomine ning sügav lõdvestus koos samal ajal, ja selle pärast on see meetod ka väga efektiivne ja toime kohene.
Vaata videot kuidas neuroteadlast „hüpnotiseeriti“ (inglise keeles) >>
Kas hüpnoos on ohutu?
Jah, hüpnoteraapiale vastunäidustusi pole. Kuna tegemist on mitte-invasiivse meetodiga mis ei hõlma tabletiravi, plaastreid, süste ega ampulli panemist, siis pole tal ka teadaolevaid kõrvalmõjusid. Tegu on mõttelise rännakuga, mida tehakse lõdvestunud seisundis teadlikult kliendiga koostöös. Tulemus on kohene ning pikaajaline. On inimesi, kes käivad aeg-ajalt uuesti kui tunnevad vajadust teha uus restart, ehk et hüpnoteraapiat võib vajaduse korral läbida mitu korda.
Mida teada enne teraapiasse tulekut?
- Inimene peab ise tahtma seda muutust läbi viia – osa vastutus lasub inimesel
- Enne teraapiat ei tohi alkoholi ega meelemürke tarbida vähemalt 1-2 päeva enne, aga mida rohkem, seda parem, et mõistus oleks võimalikult selge ning keha ja meel võimalikult välja puhanud. Seda olenemata, millisesse teraapiasse tullakse. Suitsetada võib vahetult enne, isegi siis, kui tullakse suitsust loobuma – aga kui suudad viimase suitsu jätta hommikusse, on juba väga hea.