Vaata täispikka videot siit:
https://eeter.err.ee/1608878273/mart-avandi-kokaiinisoltuvust-on-natukene-lihtsam-varjata-kui-alkoholisoltuvust
Mihkel Kärmas: Mitmetes suurtes rollides ja üritustel säranud Märt Avandi on tunnistanud, et tema elus on ka tumedam külg, kus ta maadles alkoholismi ja depressiooniga. Nüüd astub 41 aastane näitleja, muusik ja saatejuht sammu kaugemale ja räägib oma kokaiini sõltuvusest. Seejuures on tähelepanuväärne, et ta ei tunnista üles kuna jäi kusagile vahele, vaid teeb seda ennetavalt. Intervjuus Kadi Jaanisoole jääb kõlama, et tema isiklik motiiv on pahest hoiduda, aga laiem eesmärk ühiskonda hoiatada: kui lihtne ja levinud on kokaiini lõksu langemine.
Kadi: Märt, oleme Endla teatris. See on sinu koduteater. Kuidas on tunne siin olla?
Märt Avandi: Siin on võrdlemisi turvaline. Oleks väga turvaline, kui see teema, millest me rääkima hakkame oleks lihtne, aga noh seda ta ei ole. Seega, ma valisin selle intervjuu jaoks jah kõige turvalisema paiga, mis võimalik.
Kadi: Me räägime Märt sinuga sellisest teemast, mis on üsna ootamatu. Väga ootamatu.
Märt Avandi: Küllap.
Kadi: Enamuse või peaaegu et kõigi jaoks.
Märt Avandi: Ilmselt nii on jah. Me räägime minu kokaiini sõltuvusest, mis on nüüdseks kestnud oma 10 aastat, teiste sõltuvuste kõrval. Ma olen rääkinud oma alkoholisõltuvusest varasemalt ja olnud võidurõõmus selle seljatamise üle ja olen seda siiamaani. Ma olen ka suitsetaja, see on samuti sõltuvus, nii et sõltuvusi vähe just ei ole, aga neist kahtlemata kõige raskem ja rängem on minu jaoks kokaiini sõltuvus. Millega ma olen jah maadelnud ligikaudu 10 aastat, tõusude ja mõõnadega.
On olnud paremaid aegu, on halvemaid aegu. Praegu on suurepärane aeg ja see on ka põhjus, miks ma julgen sellest esimest korda rääkida.
Kadi: Sa ütled, et sa oled valmis rääkima selle tõttu, et sa oled 3 kuud olnud puhas, öeldakse nii?
Märt Avandi: 3 kuud puhas jah, nii me narkomaanid räägime jah. Et kui sa küsid, et miks ma seda räägin, see on tingitud sellest, et jah, 3 kuud olen olnud puhas ja ma ei häbene enam seda. Vaata sõltuvusega, vähemalt minu puhul, ja ma olen päris kindel et väga paljude teiste sõltlaste puhul – sõltuvuste puhul me räägime ka tundest, mille nimi on häbi. Mul on olnud tohutult häbi. Mul on olnud kohutavalt piinlik selle pärast ja seetõttu ma olen seda kiivalt varjanud, ja väga tulemuslikult.
2004. aastal kõrgema lavakunstikooli lõpetanud Märt Avandi on vaieldamatult Eesti üks tuntum, tegusam ja mitmekülgsem lava- ning ekraaninägu.
Poolsada seinast seina rolli teatris. Üle 10 osatäitmise kinos, alates Malevast, lõpetades peaosaga filmis Vehkleja. Lugematud etteasted televisioonis, alates lastesaadetest kuni Tujurikkujani ja Superstaari saatest kuni Eesti laulu finaalideni.
Avandi on pälvinud nii Oskar Lutsu huumoripreemia, Teatriliidu meespeaosatäitja auhinna, kui Valgetähe 4. klassi teenetemärgi. Täna tunnistab ta, et maadles selle kõige kõrval viimased 10 aastat tõsise pahega.
Märt Avandi Vaata kokaiin on selles mõttes… seda on natukene lihtsam varjata kui näiteks alkoholisõltuvust, sest et alkohol haiseb ja sa kõigud ja su keel on pehme eksole, seda on sisuliselt võimatu varjata. Kokaiini puhul on parem varjata, sellepärast et tegelikult kui sa ei ole kursis, millised on kokaiini „joobe“ tunnused, siis sa ei pruugi seda märgata. Sa võid aru saada, et midagi on selle inimesega valesti, sellepärast et on sellised käitumuslikud nihked inimeses. Ta on kas liiga jutukas, liiga eufooriline, liiga natuke ülepaisutatud. Ta on justkui tema ise ja natuke nagu ei ole kah. Või siis teisest küljest, kui kokaiini tõmbad üle, siis muutud jälle selliseks närviliseks, kramplikuks, endassetõmbunuks ja sa oled väga antisotsiaalne. Sa ei suuda tegelikult kaasa mõelda, sest su mõte on kramplik.
Kadi: Kus me sind oleme näinud siis kokaiinise peaga, või kuidas öeldakse, laksu all?
Märt Avandi: Te olete näinud mind saadet juhtimas, te olete näinud mind ka etendust mängimas laval, te olete näinud mind kontsertidel ka. Ütleme niimoodi, et kogu oma töö ja kõikide laval olekute kontekstis on neid ikkagi vähe muidugi, aga neid on olnud nende aastate jooksul ikkagi lõppeks ikkagi palju, sest see on kestnud 10 aastat. Ja see ja see sooritus on muuseas väga kehv. Minu jaoks on see… mina olen alati selles kokaiini laksu all kui ma olen olnud laval, ükskõik mis kontekstis siis, on see alati endast kõvasti kehvem versioon. Sellepärast, et seesama, see üle tõmbamise faas tuleb päris kiiresti kätte ja see faas laval on ikkagi puhas enesetapp tegelikult. Sellepärast, et igasugustest emotsioonide väljendamisest on asi väga kaugel, see on see on kramplik, see on masinlik, robotlik. Parimal juhul arvab publik, et Märdil on täna halb päev. Mõned terasemad oskavad seda ilmselt läbi näha. Ma arvan, et Eestis on kindlasti inimesi, kes on läbi teleekraani ka aru saanud et midagi on valesti.
Kokaiiniga tutvus Märt Avandi ühel erapeol aastal 2012 ja sattus enda sõnul kohe konksu otsa.
Märt Avandi: Ma ei süüdista neid inimesi, kes mulle seda tutvustasid, üldse mitte, see ei ole nende probleem, see on minu probleem. Aga selliseid seltskondi, kus inimestele tutvustatakse kokaiini või mõnda muud ainet, kui et: see on nii süütu, et see ühe korra, mis see ikka teeb. Teeb küll, selles mõttes, et on tugeva sõltuvusgeeniga inimesi nagu mina ja mul hakkas see kohe meeldima. See esimene „vau“, see eufooria, mis see tekitas, see oli võimas tunne ja mulle hakkas see koheselt meeldima ja jäi koheselt meelde. Järgmine kord oli alles pika aja pärast, aga mul oli see kogu aeg meeles. Ühest korrast, selles mõttes ühest korrast piisas, et mul oli see meeles, see tunne ja ma teadsin et ma tahan veel. Ja ma ei tundnud siis loomulikult mingisugust hirmu või kartust sellepärast, et ma ei näinud sellest sõltuvuse alget, seda ma veel ei näinud. Aga mulle meeldis see muretus, see rõõmu joovastus, eufooriline tunne, see mulle väga meeldis. Noh sõltuvus on põgenemine ikka.
Kadi: Märt, miks sina seda tegid?
Märt Avandi: Keeruline on sellele vastata täpselt. Mismoodi sõltuvus hakkab… noh sõltuvus ei teki tühjale kohale, seda ma iseenesest tean. Sellel on olnud mitu põhjust, arvan ma. Kõigepealt noh hea küll, et elusündmused mis on juhtunud, nõus muidugi, aga sellel on… üks konkreetsetest põhjustest mida ma võin, millest ma võin aru saada on see, et ma pean olema jube tubli kogu aeg. Ma pean olema tubli ja ma pean olema selline viieline eks ole. Ja kui ma tahan olla oma seatud piiride kõrgusel, eksole, siis see tegelikult nõuab kohati natukene üleinimlikku pingutust, sest et see ei ole jätkusuutlik. Nagu me teame, ma olen olnud sellel rindel ja teisel rindel ja kahekümne kolmandal rindel ja kõiges hästi edukas ja kõike ma olen suutnud teha ja kõigega ma saan hakkama ja avalikkuse ees on: voh nii tip-top mees, vaata kus millega ta kõigega hakkama saab eks, aga sellel on oma hind ja sellel on alati oma hind. Ja see on kuramuse kõrge hind tegelikult.
Märt tunnistab, et niinimetatud ’sõltuvusgeen’ oli ka tema isal ning koos abikaasa Liis-Katriniga on tulnud üle elada nii mõnigi perekondlik tragöödia. Samas ei taha ta tõmmata sirget seost nende faktide ja oma sõltuvuste vahel. Kui juba mõne aasta eest rääkis ta vaimse tervise saates „Selge pilt“ oma depressioonist ja suhtest alkoholiga, siis kokaiini teema hoidis Märt enda teada. Topeltelu oli seda hullem, et ühelt poolt avastas ta enda jaoks kestvusalad ja triatloni, teisalt läksid uimasti
kogused aina suuremaks.
Märt Avandi: Oleneb selle aine kvaliteedist, kui oli kehv kvaliteet, kokaiini kehv kvaliteet, siis ma tõmbasin korraga 4-5 triipu, paksu triipu, see on väga palju. Kui on natukene parem kvaliteet, ehk kraam on kangem, siis umbes 2-3 triipu. Ja sinna juurde võtsin ma rahusteid. Sellepärast, et nagu ma ütlesin, et kokaiinist tekib resistentsus üsna kiiresti. See tähendas seda, et see eufooria ja see mõnus tunne mille pärast teda üldse tarvitatakse, see kogenud kokaiinikul nagu mina, on muutunud juba peaaegu olematuks või õigemini väga väga väikseks. Ja see ületõmbamisfaas tuleb aina kiiremini ligi. Sellepärast, et kogused on väga suured. Ja see omakorda tekitab kohutavat tunnet, see on selline pöörane närvilisus, rahutus, sa ei saa asu, sa ei leia asu, sa ei suuda nagu olla. See on selline kramplikkus, see on päris jäle ja üsna talumatu tunne, mis tähendab seda et sa tõmbad selle rahustiga maha, selle tunde. Läheb natukene aega, tõmbad selle maha ja minusugune hakkas otsast pihta, samal ajal noh. Nii et ma olin võimeline tõmbama ära kokaiini oma halvematel päevadel 3-4 grammi mis on väga väga suur kogus.
Kadi: Abikaasa sinu kõrval, sa ütled, et ta teadis. Kas ta koguaeg teadis, kuidas see välja tuli, kuidas sa abikaasa eest seda varjasid, kas sa tegid seda..?
Märt Avandi: Ma varjasin jah seda võrdlemisi tulemuslikult. Sellepärast, et üldiselt ma tegin seda üksi, kui ma vähegi sain, siis ma kasutasin neid üksi oleku ajad ära. Kui ma läksin näiteks Tallinnasse tööle. Noh, siis kui ma Tallinnas käisin siis tegelikult oli väga vähe kordi, peaaegu mitte ühtegi korda, kui ma ei teinud. Ütleme, tegin oma töö ära, kui ma suutsin seda sööstu hoida natukenegi vaka all ja oodata enne kui ma olen laval ära käinud, või võttel ära käinud, ja siis teha see tegu ära eksole. Sööstule me
sõltlased vastu panna ei suuda. See ongi see, mis teeb sõltuvuse sõltuvuseks tegelikult. Ja Liisu kodus muidugi vaatas küll, et mu käitumine on natukene veider, aga ta pani selle ka samamoodi väsimuse arvele. Ja kuna ma olen õppinud seda varjama ka ikkagi päris hästi, teatud piirideni, sellepärast et sellist kramplikkust ja närvilisust on lõpuks ikkagi sisuliselt võimatu varjata… ja kui ma selle siis lõpuks lihtsalt välja paiskusin, siis oli see koorem mis õlult langes, oli ikkagi tohutu.
Kadi: Sa ütlesid, Märt, et sa oled rääkinud ka oma poja Hermanniga sellest, et sul on selline sõltuvus. No kuidas see välja näeb, miks, kuidas sa räägid oma pojaga sellest?
Märt Avandi: No eks ta oli muidugi talle raske vastu võtta, loomulikult, aga ometi seda tuli teha. Ja ta suhtus Herman on tark mees, ja ütleme, et tänapäeva noored teavad sellest maailmast kaugelt rohkem kui meie omal ajal teadsime. Sellel ajal, no seda ei olnudki, seda maailma, ütleme sisuliselt, meie jaoks ei olnud eksole. Vähemalt minu, sina oled minust noorem, aga minu ajal ei olnud seda peaaegu üldse, eriti veel Raplas. Seega, Herman võttis seda vastu tegelikult suhteliselt rahulikult, alguses oli loomulikult ehmunud ja väga pettunud ka oma isas ja põhjusega, loomulikult.
Kahe lapse isa tunnistab, et tassis aastate jooksul diileritele pööraseid summasid. Mõistagi ei räägi Märt konkreetselt, kellelt kaupa ostis. Aga sõnum on, et hankimine on imelihtne ning kokaiini tarvitajaid on meie kõrval ka tuntud inimeste hulgas kaugelt rohkem, kui me arvata oskame.
Märt Avandi: See, et ma olen tuntud, ei tee asja keerulisemaks ega lihtsamaks. Ta lihtsalt on üleüldiselt väga lihtne ja väga kiiresti kättesaadav ja lihtsasti kättesaadav. Küll aga minu tuntuse juures on see et… aa, mis on ka jälle üks hirmudest – ma mõtlesin, et ma jään vahele. Ma olen terve nende aastate jooksul kartnud, et ma jään vahele. Aga ei ole jäänud, aga oht on olnud kindlasti väga suur, sellest on mulle ka räägitud, et… sest et inimesi on vahele jäänud, tuntud inimesi ka varem.
Kadi: Politseile?
Märt Avandi: Politseile jah. Nüüd, minu enda isiklik arvamus on see, et tegelikult teatakse seda. Teati, ja et ma olen ostnud sadu kordi kokaiini, ma arvan et teatakse seda kuskil instantsides, ma arvan seda. Ma ei tea täpselt, ma arvan, et mind on säästetud lihtsalt sellest, et ega ma ei ole seda eriti… mingisuguseid salakanaleid kasutanud ja nagu me teame vähemalt, ma olen näinud ja kuulnud erinevatest saadetest või lugenud selle kohta, et ega need niinimetatud salakanalid ei ole ka teab mis salakanalid, vaid politsei on nendest asjadest üldiselt ikkagi teadlik. Nii et minu isiklik arvamus on, mul ei ole sellele tõestust, aga ma arvan, et mind on säästetud lihtsalt ja mind ei ole kinni võetud.
Kadi: Sellist tunnet ei ole olnud et, kurat, saagu teada juba, tulgu võtku?
Märt Avandi: On ka olnud jah, on olnud et ma tahaks sellest… et ma tahaks mingit sellist pauku mis mind ei hävitaks, aga ma võiksin selle vastu võtta. Ma olen seda mõtet mõelnud jah. Aga samal ajal ikkagi piisavalt palju ka kartnud, sest et see häbenemine, nagu ma olen seda mitu korda selle vestluse jooksul rõhutanud, on niivõrd halvavalt suur tunne, et mis siis saab, mis siis saab. Ja nüüd ma teen seda vabatahtlikult… ja midagi ei saa noh, mis siin ikka saab siis.
Narkosurmade arv on viimasel ajal Eestis taas tõusuteel. Kui üle-eelmisel aastal oli selliseid surmi Tervise Arengu Instituudi andmetel 39, siis 2022. aastal vähemalt 79. Nende hulgas oli ka kümmekond kokaiini tarvitajat. Enamiku üledoose põhjustas mitme erineva narko ja psühhotroopse aine kombinatsioon. Üledoosi tagajärjel hukkunute keskmine vanus on 38, kuid 8 neist olid nooremad kui kahekümne aastased. Ka Märdi ajas lõpuks abi otsima hirm tervise pärast ja väsimus teesklemisest. Tänaseks on ta puhas olnud üle 3 kuu.
Märt Avandi: Ma ei taha seda enam. Ma ei taha enam seda nii-öelda klantspilti endast. See on, kuidas ma ütlen, et seda võib võrrelda sellise ajakirja esikaanega. Mis on alati kellegi foto seal on, siis on tavaliselt arvuti poolt töödeldud eksole, kes on kõhnemaks tehtud, kellel on silmad suuremaks tehtud, huuled rohkem prunti, et oleks seksikam, eks. Ma tooksin sellise võrdluse, et mina olen endast jätnud alati sellise klantspilti mulje ja ma ei taha enam, see on mulle vastik, see on mulle vastikuks muutunud. Ma tahan, et see pilt oleks minust aus. Ja kas sa kujutad pilti, see on oma äraspidisel moel tohutult vabastav, jumalik tunne, et ma ei karda enam seda ja ma ei häbene enam sellest rääkida.
Kadi: Millest sul tuli see muutus?
Märt Avandi: Sellepärast, et see surmahirm läks üle esiteks. Kuna ma käisin sellises kohas mille nimi on Õnneklubi. Ta ei tekita, see nimetus iseenesest ei tekitanud mulle teab mis suurt usaldust, aga see selleks, see ei ole tähtis ju. Ühesõnaga, ma käisin võõrutusravil mille nimi on hüpnoteraapia.
Ja ma olin selle suhtes skeptiline aga ma läksin sinna ja see toimis uskumatult hästi. Et kõik need 3 kuud, mis on lühike aeg sõltuvuse seisukohalt, väga lühike aeg, aga ma ei ürita öelda et ma olen sõltuvusest vaba, sest see oleks totaalne rumalus, aga selle 3 kuu jooksul, kuidas ma ütlen… on mind lastud vabaks kuskilt. Ma võiksin sellise kujundina tuua vangla, sest et see on olnud päris jäle vangla. Selline üksik kong, kus sa oled oma hirmude ja oma piinlikkustundega üksi. Ja nüüd kui see hüpnoteraapia sai läbi ja ma tundsin, et… ma olin enda suhtes väga valvel, väga ettevaatlik ja tähelepanelik, ja mul ei teki ühtegi sööstu… see on täiesti jumalik tunne. See on midagi sellist, mida ma poleks elu sees uskunud ja ma olen elu lõpuni tänulik selle eest.
Nagu ma enne juba rääkisin, olenemata sellest mis juhtuma hakkab. Ma usun siiralt esimest korda elus, et see kontroll, minu kontroll kokaiini üle jääb säilima. Varasemalt oli mul olnud kogu aeg niimoodi, et kokaiin kontrollib mind. Nüüd on vastupidi ja ma usun siiralt, et see jääb püsima.
Ja selle aja jooksul olen ma kaotanud ära selle piinlikkustunde. Ma ei häbene seda enam, sellepärast et nüüd olen aru saanud, et miks peaks häbenema. See on haigus, no see on selline haigus jah. Tähendab, ma mõistan seda häbenemist loomulikult. Ka väga paljud minusuguseid on veel väga palju kes häbenevad samamoodi nagu mina.
Pahatihti on ikkagi niimoodi, et enne abi ei otsita kui märgid on väga juba jõulised ja hirm on suur. Sellepärast, et seda ütles mulle Wismari haiglas doktor Jaanus Mumma, kui ma mõned aastad tagasi tegin alkoholiga lõpparve. Kes teadis juba siis, ma olin talle rääkinud oma kokaiiniga sinasõprusest ka. Ütles, et vaata, et sa nüüd alkoholiga – ma olin väga võidurõõmus ja olen siiamaani selle seljatamise üle väga rõõmus – et vaata, et sa nüüd sõltuvust ei asenda. Vaata, et sa nüüd kokaiiniga liialdama ei hakka. Sest see on väga levinud skeem. Täpselt nii, alkohol ja kokaiin on nagu paarisrakend, seda juhtub väga sageli, sellist minusugust teed käivad läbi päris paljud. Ja ma noogutasin innukalt, et jah ei hakka. Ja täpselt seda ma tegema hakkasin, eks.
Ja ütles niimoodi, et tavaliselt see kokaiini kuritarvitamine lõppeb pauguga, ehk siis infarktiga, ja siis on juba vedamise küsimus, kas sa jääd meie hulka või lahkud. No ma ei jõudnud sinnamaani eks, aga olin piiri peal. Ja ma tahaks südamele panna, et see väljapääs on tegelikult olemas. See on olemas, neid variante on mitu. Kas see on see hüpnoteraapia, mis mind aitas, on siis on olemas anonüümsed narkomaanid, on olemas Sütik programm, Mart Kalvet on selle mehe nimi, kes seda veab. Neid variante on veel, ma kõike ei teagi. Aga olles olnud selles meeleheitlikus olukorras, kus ma arvasin, et sellele noh ei olegi lõppu ja see võib väga kuramuse halvasti lõppeda, nüüd tean ma, et päris nii ei ole.
Kadi: Nüüd sa oled selle asja välja rääkinud, mis tunne on praegu sul?
Märt Avandi: Tead väga mõnus tunne on, see on tõeliselt mõnus tunne. Ma saan täiesti suurepäraselt aru, mida see nagu võib endaga kaasa tuua, eksole. Ikka päris tugev mainekahju, nimi… (naerab)
Kadi: Sa ei karda nüüd, et enam ei helistata sulle, enam ei helista sulle kuulsad produtsendid, ei kutsu?
Märt Avandi: Väga võimalik, ma ei paneks neile pahaks, ma ei anna üldse mingit hinnangut kellelegi inimesele, kes ükskõik kuidas reageerib. Et jah, kas nimi saab määritud või maine saab kahjustatud. Tead, kui mõnus tunne see on, et mul on sellest täiesti ükskõik. Sest et sellest valest vabanemine on niivõrd jumalikult vabastava jõuga ja see on nii suur jõud. Sest et see on nii kaua kestnud. Ma tunnen ennast tiivustatuna, mul on mul on väga hea meel, et see just täpselt on, ja tulgu mis tuleb.
Mul ei ole selle vastu midagi, ma võtan selle vastu rahulikult, täiesti külmalt.
Märt rõhutab korduvalt, et ei otsi kaastunnet. Ta on lõpmata tänulik abikaasa Liis-Katrinile, kes vaatamata kõigele on alati Märdi kõrvale jäänud. Ta teab, et sõltuvus on haigus ja tahab enda näitega teisi uimastite proovimise eest hoiatada.
Märt Avandi: Sellepärast ma siin istungi, et hoiduge selle eest, et see tee on ränk, see on rängem kui te elu sees arvate. Inimesed, kes ei ole selle sõltuvuse küüsis kunagi olnud – mitte mingil juhul, mitte mingil juhul. Sellepärast ma siin istungi, et noored inimesed, kelle jaoks ma võin olla eeskujuks, noored või mitte noored ma ei tea, saaksid aru, et see mida ma üritan siin öelda on see, et ärge proovige seda, sest see ei ole seda väärt. Mul on läinud hästi ja napilt ja ma ei võta suud täis, et ma olen nüüd sõltuvusest vaba. See kannab mind terve eluaeg, ma olen enda suhtes pidevalt tähelepanelik, ettevaatlik ja see kestab eluaja kindlasti. Ma olen sõltlane elu lõpuni. Lihtsalt loodetavasti, ma usun seda siiralt, nüüd juba päris tõsikindlalt, et see säilib. Ja et need kõige halvemad, kõige jäledamad mälestused sellest kokaiini kõige põhjast ei hägustu, vaid jäävad teravalt mulle meelde elu lõpuni.